Oleviku ja mineviku traumadest räsitud maailmal on janu andestuse ja leppimise järele. Need on väärtused, mida peaksime järgima, õpetama ja jagama. Samas on neid võimatu saavutada ilma meeleparanduse, metanoia’ta. Kristlikus käsitluses tähistab kreekakeelne sõna μετάνοια pöördumist, meele- või teadvusemuutust, mida on võrreldud teise ristimisega.
  Antiikmaailmast päritud mõiste vastab sügavalt juurdunud uskumusele, et inimene on võimeline positiivseks muutuseks, mõnikord üpris radikaalsel viisil. Platon uskus, et tõeline kogukond peaks soodustama liikmete metanoia’t ja haridus peaks olema „suunamise kunst“, mis peaks suutma inimesi pimedusest valguse poole pöörata. Metanoia’t on mõistetud kui enese tundmise vahendit, enda olemuse reaalsuse nägemist. Nii on mõiste jõudnud ka tänapäeva psühholoogiasse, pedagoogikasse ja organisatsiooniteooriasse. Kristlikust teoloogiast ja liturgiast innustatuna on sellele teemale loovalt lähenenud kunstnikud, kirjanikud ja muusikud: metanoia’t võib nii mõista ka kunstilise väljenduse vormina, autentsuseotsinguna.

Metanoia’t mõistetakse tõelise õppimise vahendina, mille abil me end taasloome. Sellest vaatenurgast võime kohandada metanoia potentsiaali mitte ainult isiklikul tasandil, vaid ka organisatsioonis ja haridusinnovaatikas. Reflektiivse vahendina võib metanoia’t näha ka traumaatilise mineviku ja praeguste konfliktide lahendusena ja see peaks olema aluseks ka ühiskondlikule andestuse ja lepituse protsessile.