ESINEJAD

Isa John Behr, Ph.D., on sündinud Inglismaal. Ta omandas doktorikraadi filosoofias Oxfordi Ülikoolis 1995. a. ning on õppinud piiskop Kallistos Ware, isa Andrew Louthi ja Cantebury peapiiskopi Rowan Williamsi käe all. Magistrikraadi teoloogias omandas isa John Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogia Seminaris New Yorgis. Praegu on ta seminari magistriprogrammi juht, patristikaprofessor ja seminari kiriku preester. Samuti peab ta loenguid Fordhami Ülikoolis New Yorgis ja Amsterdami Vabaülikoolis (Vrije Universiteit). Ta on mitmete teoloogiateemaliste raamatute autor (The Mystery of Christ, Becoming Human: Meditations on Christian Anthropology in Word and Image, Irenaeus of Lyons. Identifying Christianity, The Way to Nicaea). Isa John püüab jõuda võimalikult lähedale varakristlike tekstide originaalidele, et mõista õpetust nii, nagu tekstide autorid seda sõnastasid. Põhjalikul tutvudes varaste kirikuisade, eriti Lyoni püha Ireneuse tekstidega, on ta jõudnud tagasi kogu teoloogia alguse, Johannese evangeeliumi juurde, millest ta parasjagu ka raamatut kirjutab.

Renos K. Papadopoulos, Ph.D., on analüütilise psühholoogia professor Psühhoanalüütiliste Uuringute Keskuses, Trauma, Varjupaiga ja Pagulaste Keskuse direktor Essexi Ülikooli juures Inglismaal. Ta tegutseb ka kliinilise psühholoogi ja perepsühhoterapeudina Tavistocki Kliinikus Londonis. Dr Papadopoulos on olnud konsultandiks ÜROs ja muudes organisatsioonides, on töötanud pagulaste ja teiste poliitilise vägivalla, piinamise ja katastroofi ohvritega mitmetes riikides. Eelmisel aastal sai ta Euroopa Perekonnateraapia Assotsiatsiooni preemia silmapaistva panuse eest perekonnateraapiasse. Ta peab loenguid ja viib läbi koolitusi kogu maailmas, tema kirjutised on ilmunud 15 keeles. Viimasel ajal on ta uurinud seoseid õigeusu vaimsuse ja psühholoogiadiskursuse vahel. Professor Papadopoulos on aastaid käinud  meie õpetajatele ja lapsevanematele loenguid pidamas ning esinenud ettekandega varasematel PJK konverentsidel. 

Marina Cantacuzino on ajakirjanik, kelle töid on avaldatud enamikus Suurbritannia peavooluväljaannetes, samuti teeb ta regulaarselt kaastööd veebiväljaandele The Huffington Post. Ta on olnud kaasautor raamatutele, mis käsitlevad talle südamelähedasi teemasid HIV-st kuni puueteni. Reaktsioonina konfliktidele maailma eri paigus algatas ta 2003. aastal projekti, mille raames kogus tekste ja pilte inimestelt, kes on kannatanud vägivalla ja ebaõigluse all, kuid on otsustanud otsida kättemaksu asemel andestust ja lepitust. Kogutu põhjal korraldas ta näituse "The F Word“, kus olid välja pandud pildid ja lood andestusest õuduste palge ees. 2004. aastal Londonis korraldatud näituse edu julgustas Marina Cantacuzinot panema aluse „Andestuse projektile“ (The Forgiveness Project), mis tegeleb andestuse teoreetiliste ja praktiliste aspektidega.

Olga Sedakova hakkas luuletusi kirjutama varases lapsepõlves ja otsustas peatselt, et temast “peab saama luuletaja”. Tema perekondlikud olud ei soosinud huvi humanitaarteaduste vastu, nii et algusest peale etendasid tema elus äärmiselt olulist rolli õpetajad ja sõbrad. Esimene neist õpetajatest oli pianist Mihhail Jerohhin, kes viis ta lisaks muusikale ka kujutava kunsti, luule ja filosoofia juurde; just tema vahendas talle vene luule hõbeajastu autoreid ja Rilket, kelle loomingut ei olnud sel ajal veel vene keeles avaldatud. Alates hetkest, mil tema luulemaailm omandas selgemad piirjooned (nii vormi, teemade kui ka maailmavaate osas), ilmnes, et tema rada lahkneb radikaalselt riiklikult soositud kirjanduse omast. 1986. aastal avaldas Pariisi kirjastus YMCA Press tema esimese raamatu. Pärast seda hakati tema luulet ja esseid tõlkima teistesse Euroopa keeltesse, avaldama ajakirjades, antoloogiates ja raamatutena.
Tema teaduslikud huvid on muuhulgas vene ja vanaslaavi keelte ajalugu, traditsiooniline kultuur ja mütoloogia, liturgiline poeesia ning luuletekstide hermeneutika.

Iguumen Hrisanf (Lipilin)
elab 1991. aastast Petseri Jumalaema Uinumise kloostris, mungaks ja preestriks pühitseti ta 1993. aastal. Ta oli palju aastaid staarets Joann Krestjankini õpilane. 2000. aastast tänaseni tegeleb ta katehheesiga ning õpetab kohalikes ja riiklikes õppeasutustes vaimsuse ja moraaliga seonduvat. 2016. aastast korraldab ta Petseri kloostris iga-aastast teoloogilis-pedagoogilist konverentsi. Isa Hrisanf on esinenud ka varasematel PJK konverentsidel ning viinud läbi koolituse õpetajatega.

Isa Aleksei Uminski on Moskva Püha Kolmainu kiriku eestseisja, Püha Vladimiri kooli vaimulik juhendaja. Ta on lõpetanud ülikooli germaani-romaani filoogia eriaalal ning töötas enne vaimulikuks saamist prantsuse keele õpetajana. Isa Aleksei on kirjutanud raamatuid kasvatusest, lastest kirikus, perekonna vaimulikust elust, juhib saadet „Õigeusu entsüklopeedia“, on paljude pravoslavie.ru, pravmir.ru jt portaalide artiklite autor. Hiljuti ilmus kirjastuselt Nikeia isa Aleksei uus raamat „Teismeline kodus ja kirikus: usaldamatuse tsooni ületamine.“

Boris Bratus on psühholoogiadoktor, professor, Venemaa Loodusteaduste Akadeemia tegevliige ja Venemaa Haridusakadeemia korrespondentliige. Alates 1968. aastast töötab ta Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonnas; ühtlasi on ta Venemaa Õigeusu Ülikooli psühholoogia õppetooli juhataja. Ta tegeleb üldpsühholoogia küsimustega, eelkõige tähendusloome, isiksuse moraalse arengu, tähenduste tekkimise funktsioonide, enesehinnangu struktuurianalüüsi, ambitsioonide taseme dünaamika ning inimtegevuse reaalsete ja ideaalsete eesmärkide omavaheliste seoste eripäradega. Tänu Boris Bratusele on Venemaa psühholoogias arenemas uus suund – kristlik psühholoogia, mille esimese õppematerjali on ta ise koostanud. Tema toimetamisel on ilmumas seitsmeköiteline üldpsühholoogia õpik kõrgkoolidele.

Natalja Inina on psühholoog ja psühhoterapeut. Ta sündis Moskvas ja lõpetas 1994. aastal Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Ülikooli. 2005. aastal lõpetas ta kiitusega Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogiateaduskonna, kus ta spetsialiseerus isiksusepsühholoogiale. Inina töötab Moskva Riikliku Ülikooli ja Venemaa Õigeusu Ülikooli psühholoogiateaduskondades. Inina on kirjutanud raamatumüügi edetabelitesse jõudnud teose “Lapsepõlv kui eksam“ ning juhib samanimelist psühholoogia õpituba. Samuti on ta välja arendanud meetodi tööks „sisemise lapsega” ehk täiskasvanuks saamise psühhoteraapia.

Mihhail Lotman on kirjandusteadlane, semiootik, poliitik ja publitsist. Mihhail Lotman on Tallinna Ülikooli professor ja Tartu Ülikooli vanemteadur, üks Vaba Akadeemia vedajatest. Tema põhilised uurimisvaldkonnad on semiootika ja kirjandusteadus, eriti vene kirjandus.

Mare Pork, Ph.D., on Tallinna Ülikooli õppejõud, tunnustatud konsultant, nõustaja ja koolitaja. Mare Pork ütleb: „Sügavad hoidvad suhted, pikaajalised kiindumused, aga ka lahkus inimeste suhtes üldse on üle-elusuurused väärtused. Lähedussuhetes kogetakse kõige vägevamaid õnnetundeid, eluga rahulolu, kirge ja meelerahu, aga ka kõige õnnetumaid, vihasemaid, meeleheitlikumaid ja keerulisemaid tundeid. Inimese arengu jaoks on lähedussuhte kriisi lahendamine tihti eluga toimetuleku kaaluga.“

Urmas Nõmmik on eesti teoloog ja piibliteadlane, Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning sama teaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent. Urmas Nõmmiku peamine teaduslik huvi on Vana Testament, selles suunas on teda mõjutanud tema õpetajad Otto Kaiser ja Kalle Kasemaa. Vana Testamendi kontekstis tegeleb ta eelkõige Vana-Iisraeli usundiloo, poeesia, psalmide ja tarkuskirjanduse, eriti Iiobi raamatu uurimisega. 2008. aastal kaitses ta Marburgis doktorikraadi summa cum laude uurimusega Iiobi raamatust. Ta on Tartu Ülikooli Kirjastuse raamatusarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja; samas sarjas ilmus 2013. aastal tema tõlkes ja kommentaaridega Iiobi raamatu uus tõlge eesti keelde.

Liivika Simmul on Püha Johannese Kooli üks asutajatest. Täna on ta 6. poisteklassi õpetaja ja koolijuht. Enne seda on Liivika Simmul töötanud õpetajana Hugo Treffneri gümnaasiumis, aidanud käivitada Rocca al Mare kooli, Veskimöldre lasteaia ja Vodja Individuaalõppekeskuse, olnud Rocca al Mare koolis õppetooli juhataja ja klassiõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Liivika Simmul on õppinud pedagoogikat, psühholoogiat ja teoloogiat. Õpetajastaaži on tal kogunenud 30 aastat.

Evely Timuska on Püha Johannese Kooli õppealajuhataja ja 4. klassi tüdrukute klassiõpetaja. Õppinud Tartu Ülikoolis teoloogiat ja Usuteaduse Instituudis religioonipedagoogikat.