Prof Alexander M. Sidorkin
on California Riikliku Ülikooli Sacramento Hariduskolledži dekaan. Tema teaduslikud huvid hõlmavad haridusfilosoofiat ja haridusökonoomikat. Temalt on ilmunud mitmeid artikleid haridusteooria ja -praktika teemadel. Sidorkini hiljutine raamat
„Pedagogy of Relation: Education after Reform“
(Routledge, 2022) propageerib hariduse reformimist inimsuhete kaudu. Lisateavet leiab siit.
Andrei Šiškov
on lõpetanud Moskva Riikliku Pedagoogilise Ülikooli 2006. aastal magistrikraadiga füüsikas, Moskva Õigeusu Teoloogia Akadeemia aastal 2010 ning Venemaa Õigeusu Kiriku Kirilli ja Mefodi Kraadiõppe Instituudi 2014. aastal. Selles instituudis tegutses ta teaduri ja vanemõpetajana 2020. aastani. Ta on olnud Venemaa Õigeusu Kiriku Sinodi piibli- ja teoloogiakomisjoni teadur aastatel 2010–2020. Ta on Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisteadur. Akadeemias 8/2022 ilmus temalt artikkel
„Teoloog pimedatel aegadel“, milles ta käsitleb avaliku sfääri ja teoloogi rolli süngel ajastul, võrreldes teist maailmasõda ja praegust olukorda Venemaal.
Isa Aleksander Tšornei
on kasvanud preestri peres. Ta on Ukraina Õigeusu Kiriku Püha Risti Ülendamise kiriku esipreester Hersonis. Ta on misjonär, vanglakaplan, lepitaja ja kriisinõustaja.
David Hicks
töötas kolmkümmend aastat USA erahariduse vallas, juhtides episkopaalkiriku koole Texases ja New Hampshire'is. Tema 1981. aasta raamat
„Norms & Nobility: A Treatise on Education“
ning koos oma venna, Scotiga tõlgitud Plutarchose ja Marcus Aureliuse teosed tegid temast ühe klassikalise hariduse juhtfiguuri. Hicks on tegutsenud mitmetes juhatustes üle maailma, sealhulgas TASISe koolides, Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogia Seminaris (New York) ja Püha Peetruse Kloostri Sihtasutuses (Montana). Praegu aitab ta käivitada uut TASISe kooli Sintras Portugalis. Hicks ja tema abikaasa Mary Elizabeth elavad rantšos Montanas ning neil on neli täiskasvanud last.
Prof Davor Džalto
on kunstnik, kunstifilosoof ja teoloog. Ta on Stockholmi Kõrgema Teoloogiakooli religiooni ja kunsti professor ning kultuuri ja kristluse uurimise instituudi president. Tema viimased raamatud on
„Anarchy and the Kingdom of God: From Eschatology to Orthodox Political Theology and Back“
(2021),
„Orthodoxy and Fundamentalism: Contemporary Perspectives“
(koos George E. Demacopoulosega), ja
„Beyond Capitalist Dystopia: Reclaiming Freedom and Democracy in the Age of Global Crises“
(2022).
Dima Zitser on pedagoog, Mitteformaalse Hariduse Instituudi ja mitteformaalse hariduse kooli Apelsin asutaja ning populaarne kirjanik ja blogija. Zitser esindab humanistlikku pedagoogikat. Ta nõustab haridusprojektide läbiviijaid üle kogu maailma. Eestis on ta rajamas uut suunda Tallinna Juudi Gümnaasiumile. Dima Zitser viib läbi pedagoogilisi koolitusi, avaldab artikleid ajakirjades Psychologies, Snob ja veebiportaalis pravmir.ru ning juhib iganädalast saadet „Armastust ei kasvata“ raadios Majak. Lisateavet esineja kohta leiab siit.
Irina Pärt, PhD
on lõpetanud Jekaterinburgi Uurali Ülikooli ajalooteaduskonna, saanud magistrikraadi Ungaris ja doktorikraadi Suurbritannias. Ta on lugenud Vene ajaloo kursusi Inglismaa ja Walesi ülikoolides. Ta on kahe teadusliku monograafia autor: „Vanausulised, karisma ja soorollid Venemaal 1760–1850“ (Manchester University Press, 2003) ja „Staaretslus, karisma ja traditsioon vene õigeusus“ (Northern Illinois University Press: DeKalb, 2010). Irina Pärt on ajaloolane, õigeusu pedagoogika ajaloo uurija, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud. Ta on üks Püha Johannese Kooli asutajatest ning korraldanud kooli hariduskonverentse alates 2014. aastast.
Prof isa John Behr
on sündinud Inglismaal ja omandanud doktorikraadi filosoofias Oxfordi Ülikoolis 1995. aastal. Ta on õppinud piiskop Kallistos Ware'i, isa Andrew Louthi ja Canterbury peapiiskopi Rowan Williamsi käe all. Magistrikraadi teoloogias omandas isa John Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogia Seminaris New Yorgis. Ta oli pikka aega seminari õppejõud ning aastatel 2007–2017 dekaan. 2020. aastast on ta Aberdeeni Ülikooli humanitaarteaduste professor. Isa John püüab jõuda võimalikult lähedale varakristlike tekstide originaalidele, et mõista õpetust nii, nagu tekstide autorid seda sõnastasid. Varaste kirikuisade, eriti Lyoni püha Irenaeuse tekstidega põhjaliku tutvumise kaudu jõudis ta tagasi kogu teoloogia alguse, Johannese evangeeliumi juurde ning 2019. aastal ilmus temalt raamat
„John the Theologian and His Paschal Gospel: A Prologue to Theology“ (Oxford University Press, 2019). Rohkem infot esineja kohta leiab siit.
Liina Olmaru
on näitleja ning õpetab Püha Johannese Koolis inimeseõpetust, tehes seda ainulaadsel meetodil. Nn narratiivpedagoogika ehk lugude kaudu kuulajani jõudmine aitab lastel loo kangelastega samastuda, kaasa tunda, nendega koos raskete valikute ees seista ning otsuste üle arutleda, mõtiskleda inimeseks olemise üle üldisemalt.
Liina Olmaru on õppinud näitlemist, eripedagoogikat ja teoloogiat.
kuulub Püha Johannese Kooli asutajateringi ja on kooli direktor. Enne seda on Liivika Simmul töötanud õpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis, aidanud käivitada Rocca al Mare Kooli, Veskimöldre lasteaia ja Vodja Individuaalõppekeskuse, olnud Rocca al Mare Koolis õppetooli juhataja ja klassiõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Liivika Simmul on õppinud pedagoogikat, psühholoogiat ja teoloogiat. Õpetajastaaži on tal kogunenud 30 aastat.
Ljudmila Ulitskaja
on üks rahvusvaheliselt tuntumaid ja hinnatumaid vene kirjanikke. 1967. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli bioloogina ja asus tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Üldise Geneetika Instituudis. Seal töötas ta 1970. aastani.
2001. aastal pälvis ta esimese naiskirjanikuna Vene Bookeri auhinna. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on võitnud mitmeid nimekaid kirjandusauhindu kogu maailmas. Eesti keeles on ilmunud seitse Ljudmila Ulitskaja raamatut: „Lõbus matus“ (2006), „Kukotski juhtum“ (2008), „Medeia ja tema lapsed“ (2009), „Imaago“ (2011), „Daniel Stein, tõlkija“ (2013),
„Siiralt teie Šurik“
(2017) ja
„Sonjake. Lõbus matus“
(2019).
Venemaa sissetung Ukrainasse ajendas Ulitskajat 2022. aasta kevadel emigreeruma.
on omanäolise ja tundliku käekirjaga teatri-ja filmilavastaja. Ta lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli filmirežii eriala 1998. aastal. Ta on lavastanud peamiselt Von Krahli Teatris, aga ka Vabal Laval. Sarneti tuntuimad ja enim tunnustust pälvinud filmid on „Idioot“ (2011), „November“ (2017) ja „Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021). Viimase eest pälvis ta tänavuse dokumentalistide kolleegipreemia Doki Kild. Praegu on tal töös kung fu komöödiafilm „Nähtamatu võitlus“, mida autor kirjeldab kui oodi lihtsale inimesele, mis ühendab omavahel kloostri ja kung fu, huumori ja pühalikkuse, müstitsismi ja popkultuuri, Black Sabbathi ja mungalaulu.
on analüütilise psühholoogia professor Psühhoanalüütiliste Uuringute Keskuses ning Trauma, Varjupaiga ja Pagulaste Keskuse direktor Essexi Ülikooli juures Inglismaal. Ta tegutseb ka kliinilise psühholoogi ja perepsühhoterapeudina Tavistocki Kliinikus Londonis. Dr Papadopoulos on olnud konsultandiks ÜROs ja muudes organisatsioonides, on töötanud pagulaste ja teiste poliitilise vägivalla, piinamise ja katastroofi ohvritega mitmetes riikides. Eelmisel aastal sai ta Euroopa Perekonnateraapia Assotsiatsiooni preemia silmapaistva panuse eest perekonnateraapiasse. Ta peab loenguid ja viib läbi koolitusi kogu maailmas, tema kirjutised on ilmunud 15 keeles. Viimasel ajal on ta uurinud seoseid õigeusu vaimsuse ja psühholoogiadiskursuse vahel, ta valiti Antiookia Õigeusu Uuringute Kõrgkooli (Antiochian House of Studies) professoriks. Professor Papadopoulos on aastaid käinud meie õpetajatele ja lastevanematele loenguid pidamas ning esinenud varasematel Püha Johannese Kooli konverentsidel.
Isa Stephen Platt
on Oxfordi Püha Nikolause koguduse esipreester ning ühe vanima oikumeenilise organisatsiooni, 1928. aastal asutatud Püha Albani ja Püha Sergiuse Ühenduse peasekretär. Ta vastutab Vene Õigeusu Kiriku noorsootöö ja kristlastevaheliste suhete eest Suurbritannias ja Iirimaal. Ta on aastaid korraldanud populaarset õigeusu noorte suvelaagrit Walesis. Ta on abielus Annaga, kes ühendab koguduse teenimist tööga Oxfordi Ülikooli raamatukoguhoidjana. Neil on viis täiskasvanud last.
Tauri Tölpt
omandas bakalaureusekraadi Kreekas
Thessaloniki Aristotelese Ülikooli usuteaduskonnas ning magistrikraadi
Šveitsis Fribourgi Ülikooli ja Genfi Ülikooli usuteaduskonnas ning Chambésy Oikumeenilise Patriarhaadi Õigeusu Teoloogia Magistriõppe Instituudis. Tema peamine uurimisvaldkond
on õigeusu-Bütsantsi patristiline ja süstemaatiline teoloogia. Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorantuuris uurib Tauri Tölpt püha Damaskuse Johannese arusaamasid
liikumisest ja muutumisest.
Tauri Tölpt on EELK Usuteaduse Instituudi õigeusu õppetooli juhataja,
kus ta annab loenguid õigeusu dogmaatikast ja süstemaatilisest
teoloogiast. Peale selle on ta andnud loenguid õigeusu teoloogiast ka
Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
Õde Vassa Larin, PhD
on nunn Vene Õigeusu Kirikus Välismaal (ROCOR). Ta sündis õigeusu preestri perekonnas USAs ja omandas doktorikraadi Bütsantsi liturgia ajaloost Müncheni Ülikoolis. Ta elab Viinis ja on õppejõud Viini Ülikoolis. Õde Vassa on õigeusu liturgika ekspert ja mitmete kirikukomisjonide liige liturgika, kirikukunsti ja kanoonilise õiguse alal. Õde Vassa veab YouTube'is populaarset vestlussaadet
„Coffee with Sr. Vassa“. Hiljuti käivitas ta YouTube'is venekeelsele publikule mõeldud jutusaatesarja
„Õigeusklikud sõja vastu“.