Püha Johannese Kooli konverents
MARTA JA MAARJA VAHEL: kaemus tänapäeva kiirustavas maailmas
19.-20. oktoober Püha Johannese Koolis
Laatsaruse õed Maarja ja Marta
sümboliseerivad Evangeeliumis kahte teed: kaemuslikku (vita contemplativa) ja toimekat
(vita activa). Vanaaja filosoofid ja teoloogid pidasid ideaaliks sisekaemuslikku,
kontemplatiivset elu, samas kui tegus eluviis, ka vooruslik, sama kõrget
tunnustust ei pälvinud. Ristiusu askeetlikus praktikas aitavad just kontemplatsioon
ja palve jõuda kohtumiseni Jumalaga ”nagu Tema on" ja saavutada theosis
ehk jumalikustumine.
Teise maailmasõja järel koges kontemplatsiooni taassündi ka läänemaailm. Näiteks uskus ameerika kirjanik ja müstik Thomas Merton, et kontemplatsiooni kaudu on võimalik avastada Jumalat, mis omakorda viib inimese tema tõelise mina avastamiseni. Teine oluline askeetlik autor ja Inglismaal õigeusu kloostri rajanud püha Sofroni (Sahharov) tõi Athose mäelt Lääne-Euroopasse kaasa idakristluse "südamepalve" vaimsuse.
Siiski vaidlustasid 20. sajandi filosoofid, nt Hannah Arendt, kontemplatiivse elu ülimuslikkuse võrreldes vita activa’ga, väites, et see viis vaimse elu eraldumiseni poliitikast.
Kristliku sisekaemuse ja theosis’e kontseptsioonid on meie päevil endiselt olulised. Näiteks võib ilmaliku kontemplatsioonina käsitleda meditatsiooni ja teadvelolekut (mindfulness), mis on levinud stressi ja ärevuse leevendamiseks. Paljud kunstnikud leiavad, et kontemplatiivsed praktikad aitavad neil ületada loomingulisi tõkkeid. Keskendumist ja rahulolu soodustavad vaikuseminutid on saanud haridus- ja töökeskkonna osaks. Kindlasti on kristlikul askeesiõpetusel palju pakkuda ka tänapäeva sisemise rahu järgi janunevale maailmale ning juurte taasaavastamine võib olla rikastav.
Selle konverentsi eesmärk ongi uurida kontemplatsiooni, sisekaemuse teoloogiat ja selle ilminguid kristlikus kunstis. Soovime mõtiskleda selle üle, kas vita contemplativa ja vita activa eristus on Maarja ja Marta loo kõige sobivam tõlgendus ning milline peaks olema ideaalne tasakaal nende kahe vahel. Kas peame loobuda askeldavast elust, et sisekaemusega tegeleda? Kas kaasaegne kunst, sh religioosne kunst, aitab inimesel leida oma tõelist mina? Lisaks uurime, kas kontemplatsioon viib tingimata vaimse eemaldumiseni ja põgenemiseni maailma pakiliste küsimuste eest. Saame teada, kuidas saada ühendust oma minaga ja kuidas näha maailma kaemuslikult, isegi kui elame toimekat elu.